Syötä lähtöpaikka nähdäksesi reitin.
The Producers (1967)
Seansile eelneb sissejuhatus Sacred Sõprus
Oktoobrikuu Püha Sõpruse pühapäevad on pühendatud ilmselt ühele naljakamale mehele, kes Hollywoodis eales asju ajanud on: tänavu juunis 100. sünnipäeva tähistanud Mel Brooksile. Teises maailmasõjas demineerijana teeninud Poola-Ukraina päritolu juudi juurtega Brooklynis sündinud naerutaja on lisaks filmiajalooga mängivatele paroodiatele aidanud David Lynchil pärast “Eraserheadi” debüüti läbimurde teha. Brooks võttis Lynchi oma tiiva alla ja produtseeris “The Elephant Mani”, mis sai 8 Oscari nominatsiooni ning andis Lynchile kuhjaga vabadust oma loomingulist käekirja arendada. Siiamaani filmitegijana aktiivne Brooks on elav näide sellest, kuidas naer on terviseks ning kahtlemata on oktoobrikuises üha pikemalt pimedas Tallinnas hädasti natuke rohkem huumorit vaja. Seetõttu kutsumegi neljal pühapäeval meiega kinno naerma ja alustame Mel Brooksi debüütmängufilmiga režissööri ja stsenaristina, mis tõi talle ka kohe tema seni ainsa Oscari parima originaalstsenaariumi kirjutamise eest.
Mel Brooksi esimene täispikk mängufilm “Produtsendid” (1967) raputas filmimaailma kõhulihaseid juba siis kui see välja tuli, aga tõeliselt legendaarseks meelelahutustööstuse pilateoseks on ta saanud veel sel sajandil kui sellest on tehtud nii Broadway muusikal, uus filmiversioon kui ka terve hooaja jagu episoode suurepärases Larry Davidi komöödiasarjas “Curb Your Enthusiasm” (1999-2024).
Tegemist on pealtnäha teatrirahva siseringi huumoriga kui kaks Broadway’l toimetavat produtsenti Max Bialystock (Zero Mostel) ja Leo Bloom (Gene Wilder) asuvad lavale tooma nende silmis sajaprotsendilist läbikukkumist ehk muusikali nimega “Hitleri kevad” (Springtime for Hitler), et teatri omanikku ninapidi vedada. Paraku osutub teatripublik natsinaljade suhtes märksa vastuvõtlikumaks kui mehed arvasid ning tükist saab ootamatult hitt. Suurt kasvu Mostel ning toona veel tundmatu Wilder suudavad oma karakterid nii südamlikult soojaks mängida, et kogu jant kõnetab universaalselt igaüht, kes on kunagi pidanud küündimatu rumaluse või läbinähtava omakasupüüdlikkusega rinda pistma.
Juba tema esimeses filmis on näha Brooksi hilisemat kuulsat käekirja – silmapaistvalt koomilised karakterid, erakordselt tiheda kontsentratsiooniga vempude läbi mängimine ja eelkõige ekraanil toimuva hulljulge labasus, mis on tänaseks kasvanud omamoodi eraldiseisvaks kunstivormiks või isegi filmižanriks. Brooks pani idanema pinnase, mida arendasid hiljem teadlikult edasi nii John Waters või enesele teadmata ka Tommy Wiseau oma kultusliku “The Roomiga”. See on suurepärane näide kogu Brooksi karjääri kesksest motiivist luua midagi nii halba, et see muutub heaks.
Kuulus filmikriitik Roger Ebert kirjutas pärast “Produtsentide” linastumist, et see film oli nagu sütikuga pomm, mis pani plahvatama kinopubliku sündsustunde.
In October we will be celebrating the 100th birthday of one of the funniest filmmakers to have ever graced Hollywood: Mel Brooks. The man who tried to make bad taste a metaphor for his work was also instrumental in helping David Lynch prosper in film business thanks to producing his “Elephant Man” that got 8 Oscar nominations and gave Lynch plenty of benefit-of-the-doubt to do his own thing.
Mel Brooks’s first feature film “The Producers” has become the stuff of legend, spawning not only a successful Broadway musical – which itself became a film – but also an entire season of “Curb Your Enthusiasm”. It’s basically a theatrical in-joke – two Broadway impresarios put on the worst musical ever produced in order to hoodwink the shareholder but are surprised to find that their sure-fire flop becomes a hit. But it’s done with such immense love for its setting and its characters, the extravagant Max Bialystock played by the reliably oversized Zero Mostel, and Leo Bloom, portrayed by the then little-known Gene Wilder, that it seems universal.
It set Brooks off on a path which soon became a series of trademarks – broad comic caricatures, ethnic Jewish humour, gags piling up in struggling heaps and, most of all, a level of tastelessness which almost becomes its own art form. Here we have the first great Brooks bad-taste joke – the production number ‘Springtime for Hitler’ – and many people still consider it his best, an example of what Brooks once called “good bad taste”.
“The movie was like a bomb going off inside the audience’s sense of propriety.” Roger Ebert, Chicago Sun-Times
Yksityiskohdat
Lisää tapahtumia: Tallinn · Lisää: Komedia, Tallinn
Suositellut tapahtumat
Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance) (2014)
Auhinnatud suurlinlik satiir Sõpruses Sacred SõprusSeptembri Püha Sõpruse programm on pühendatud kolmele amigole ehk kolmele selle sajandi Hollywoodi enim…
Primetime (2006)
Kas Robert Pattinsoni elu parim roll?USA on skandaalse dokumentaalsarja lummuses, kus kurjategijaid meelitatakse lõksu reaalajas. Kõik on tõeline, oht kaasa…
O’Slaughter Day (Seatapp) (2026)
Must komöödia "Kalevi" tegijateltPäev enne jõule saab Veterinaaramet jahimehe poolt lastud metssealt positiivse A-proovi tulemuse. Noor vetametnik laseb valmis…
