Fanny and Alexander (Fanny och Alexander) (1982)

Detsembri filmiklubi veedame pühade meeleolus koos Ingmar Bergmani 1982. aasta “Fanny ja Alexanderiga”. Ood lapsepõlve fantaasiale, kus idülliline ja mänguline teatrimaailm põrkub järsult kokku reaalsusega. See on film hüvastijättudest, kurjusega silmitsi seismisest ja fantaasia päästvast jõust, mida saadab ühe 20. saj alguse Rootsi perekonna lugu. Kui “Fanny ja Alexander” oli Bergmani hüvastijätt kinokunstiga siis meie jätame 12. detsembril üheskoos hüvasti mineva aastaga ja läheme nagu Ekdahlid küünlavalgusel vastu jõuludele.

,,Om det finns en Gud, så on han en skit och jag skulle vilja sparka honom i baken.”

,,Din teori on mycket intressant och förefaller väl motiverad.”

Filmist lähemalt: 

Alexander ja Fanny Ekdahl elavad rõõmsat ja lustakat elu oma laiendatud isapoolse perega, mille eesotsas on nende vanaema, suguvõsa matriarh Helena Ekdahl. Alexanderi vanemad ja vanaema on näitlejad, kellel on oma väike teater, ja teatripisik on ka poissi nakatanud.

Laste elu muutub 1907. aasta jõuludel, kui sureb nende isa Oscar. Nende ema Emilie otsustab abielluda piiskop Edvard Vergérusega, kellega ta Oscari matustel kohtus, sest soovib laste ellu uut isakuju, isegi kui ta kahtleb, kas mees teda armastab. Emilie küll aimab, et tema elu kujuneb teistsuguseks kui Ekdahlide juures, aga Edvardi karm ja range eluviis ning raudne rusikas kodustes asjades tulevad siiski üllatusena. Emilie, Alexander ja Fanny on kõik piiskopi sünges majas justkui vangid. Alexanderil tekib kasuisaga kokkupõrkeid, Emilie mõtleb aga, kuidas edasi elada, sest Edvard keeldub lahutusest ja abielust üksinda lahkudes peaks ta Alexanderi ja Fanny nende kasuisa hoole alla loovutama. 
Olukorra halvenedes teevad pühendunud sugulased vapra katse Emilie’d, Fanny’t ja Alexanderit aidata.