Enzo (2025)

16-aastasel Enzol näib olevat kindel tulevik. Matemaatikust isa ja insenerist ema pojana on tal andeka kunstnikuna ülikoolidesse teed lahti. Enzo aga ignoreerib vanemate rahulolematust oma ametivalikuga ning veedab päevi ehitusplatsil rasket tööd tehes. Saamatule poisile pakub pinget suhtlemine täiesti teisest ühiskonnaklassist inimestega, eriti köidab teda Ukraina pagulane Vlad, kelle elukorraldus näib olevat täielikus vastuolus Enzo perekonna kodanliku idülliga. Filmi peateemaks on noore mehe küpsemine ning Enzo ja Vladi vaheline mitmetähenduslik, pingeline suhe. Film on ka irooniline kommentaar Euroopa eliidi mulli kohta, mis vaatleb inimesi, kes on Ukraina sõjast kaugel, kuid kes tunnevad end selle osana.

“Enzo” stsenaariumi kirjutamise ja ettevalmistusega tegeles prantsuse režissöör Laurent Cantet (“Seinte vahel”), kes suri 2024. aastal 62-aastaselt ja pärandas töös oleva filmi oma kolleeg Robin Campillole (“120 lööki minutis”).

Film oli Cannes’i filmifestivali Quinzaine des réalisateurs programmi avafilmiks.