Blazing Saddles (1974)

Oktoobrikuu Püha Sõpruse pühapäevad on pühendatud ilmselt ühele naljakamale mehele, kes Hollywoodis eales asju ajanud on: tänavu juunis 100. sünnipäeva tähistanud Mel Brooksile. Teises maailmasõjas demineerijana teeninud Poola-Ukraina päritolu juudi juurtega Brooklynis sündinud naerutaja on lisaks filmiajalooga mängivatele paroodiatele aidanud David Lynchil pärast “Eraserheadi” debüüti läbimurde teha. Brooks võttis Lynchi oma tiiva alla ja produtseeris “The Elephant Mani”, mis sai 8 Oscari nominatsiooni ning andis Lynchile kuhjaga vabadust oma loomingulist käekirja arendada. Siiamaani filmitegijana aktiivne Brooks on elav näide sellest, kuidas naer on terviseks ning kahtlemata on oktoobrikuises üha pikemalt pimedas Tallinnas hädasti natuke rohkem huumorit vaja. Seetõttu kutsumegi neljal pühapäeval meiega kinno naerma ja teisena tuleb programmis näitamisele ilmselt Brooksi kuulsaim film, vesternižanri pilav “Leegitsevad sadulad” (1974).

Seda võib nimetada Brooksi suureks läbimurdefilmiks, mis võtab ette viimase 70 aasta jooksul vesternites kulumiseni kasutatud klišeed ja paneb need paroodiana ühte patta võimalikult paljude sketšide ja one-lineritega ning mahutab selle kõik kuidagi ligi 90 minuti sisse ära. 

Kui järjekordne Metsiku Lääne väikelinna šerif on langenud röövlite saagiks ja kuberneril tuleb leida uus, siis saadetakse elanike suureks meelepahaks kohale afroameeriklasest korravalvur (Cleavon Little). Uue šerifi käsi käiks ilmselt halvasti kui ta ei leiaks saabudes kongist eest Lääne kõige kiiremat laskurit (Gene Wilder). Mel Brooksi komöödiad ei peatu enamasti hea nalja piiril ja ka “Leegitsevad sadulad” parodeerib vesternite tüüpilisi stseene ja rassistlikke eelarvamusi, kangelasi ja ohvreid. Üks absurdimaiguline sketš järgneb teisele ja mõjub nagu ameerikalik versioon “Monty Pythoni” maailmast.