Man of Marble (Człowiek z marmuru) (1980)

Andrzej Wajda sündis 6. märtsil 1926 Suwalki linnas Kirde-Poolas ja suri 90-aastasena Varssavis 9. oktoobril 2016. Tema käe all valmis ligi 60 filmi. Wajda oli autor, kes tegi Poola ajaloo ja poolakate lood maailmakuulsaks ning tema panusest oma rahva keerulise saatuse filmikeelde tõlgendamisel võiks ka eestlastel olla palju õppida. Retrospektiivi lõpetab “Marmormees”, mille The New York Times omal ajal Poola “Kodanik Kane’iks” kuulutas.

„Marmormees“ jälgib noort filmitegijat Agnieszkad, kes kaevub üha sügavamale stalinistliku propaganda maailma, püüdes teha dokumentaalfilmi Mateusz Birkutist – müürsepast, keda viiekümnendatel ülistati kui töökangelast, kuid kes on nüüdseks kadunud anonüümsusse. Film jutustab loo stahhaanovlasest, kellest totalitaarne režiim vormis üliinimese ja kelle seesama riigikord hävitas lõpuks vaimselt ja füüsiliselt.

Kui Agnieszka avastab Birkuti hämmastava põlu alla sattumise tegelikud põhjused, loob Wajda oma kõige jõulisema käsitluse kino ja poliitilise võimu kokkupuutepunktist. Agnieszka visale aususele seab ta vastukaaluks osavalt taasloodud ja manipuleeritud ringvaatefilmid ning stalinismiaegsed intervjuud, mis kujutavad Birkuti väidetavat osalust Nowa Huta ehitamisel – see oli tohutu elamurajoon Krakówi idaosas, mis sümboliseeris sotsialistliku riigi tootlikku võimekust.

„Marmormees“ on keerukas film, mille tähenduskiht on aastakümnete möödudes ainult süvenenud. See on omamoodi ajalootund, peegeldades Poola kunstnike heitlikke tegutsemisvõimalusi sõjajärgsetel aastakümnetel: viiekümnendate karmist stalinismist seitsmekümnendate sulamiseni ning sealt edasi kaheksakümnendate autoritaarsuse taastulekuni. Film näitas, kui halvasti koheldi selliseid töölisi nagu Birkut riigi poolt, mis pidi ometi seisma nende huvide eest. Aastal 1977 loodud mängufilmi näitamine oli Nõukogude Liidus keelatud. Sellest hoolimata kandis linateos tähtsat rolli “Solidarnosti” taassünnil ja Ida-Euroopa diktatuurist vabanemisel.

1981. aastal tegi A. Wajda oma filmile samuti kõrgelt hinnatud järje „Raudmees”. Nendes kahes filmis on ühe maa ja rahva elu pöördelisi sündmusi suudetud esitada täpselt, üldistavalt ja jõuliselt. Olles küll lavastuslikud, mõjuvad need pigem dokumentaalteostena oma ajast. Esimest korda näidati neid filme Eestis 1990-ndal aastal.