High Anxiety (1977)

Oktoobrikuu Püha Sõpruse pühapäevad on pühendatud ilmselt ühele naljakamale mehele, kes Hollywoodis eales asju ajanud on: tänavu juunis 100. sünnipäeva tähistanud Mel Brooksile. Teises maailmasõjas demineerijana teeninud Poola-Ukraina päritolu juudi juurtega Brooklynis sündinud naerutaja on lisaks filmiajalooga mängivatele paroodiatele aidanud David Lynchil pärast „Eraserheadi” debüüti läbimurde teha. Brooks võttis Lynchi oma tiiva alla ja produtseeris „The Elephant Mani”, mis sai 8 Oscari nominatsiooni ning andis Lynchile kuhjaga vabadust oma loomingulist käekirja arendada. Siiamaani filmitegijana aktiivne Brooks on elav näide sellest, kuidas naer on terviseks ning kahtlemata on oktoobrikuises üha pikemalt pimedas Tallinnas hädasti natuke rohkem huumorit vaja. Kolmandana tuleb näitamisele Brooksi nali suure Alfred Hitchcocki pihta filmiga „Lõputu ärevus” (1977). 

Hitchcocki parodeerimine pole lihtne, kuna suurele režissöörile meeldis ka iseenda üle nalja visata. Aga Brooksil õnnestub sellega „Lõputus ärevuses” hakkama saada sel määral, et Hithcock saatis talle pärast filmi nägemist tänutäheks kasti veini. Järjekordses vaimukas sketšide rägastikus võetakse ette trobikond kuulsamaid stseene Hitchi filmidest ja keeratakse neile nii seksuaalse kui ka roojase alatooniga vint peale. Kui stseeni „Lindudest” (1963) võib olla lihtne ette ennustada, siis „Psycho” (1960) dušiga või „Vertigot” (1958) „Võlur Oziga” (1939) kombineerivad kaadrid peaks suutma üllatada ka kõige pühendunumaid filmiajaloo puriste. 

Parim osa filmist on ilmselt Brooksi enda tehtud roll, kes pole kunagi mõjunud nii loomulikult ja meeldivalt humoorikalt. Ta on täielikult oma koomilises elemendis keset groteskseid olukordi, romantilisi vahejuhtumeid ning väikseid kabareelikke etteasteid. Brooksi kõrval teevad meeldejäävad esitused ka tema komejantide tavapärased näod Madeline Kahn, Harvey Korman ja Cloris Leachman.