Empty + Autumn Ball (Tühirand + Sügisball) (2006)

Sügise algusest sügise lõpuni kestab Sõpruses Homeless Bobi 20. tegutsemisaastat tähistav retrospektiiv, mille jooksul saab suurel ekraanil üle vaadata valiku Eesti sõltumatu autorikino tippteostest. Alustame topeltseansiga “Tühirand + Sügisball”, sest nende kahe filmiga sai selgeks, et see 20 aastat tagasi meretuulte ja Lasnamäe tornide vahel karastunud filmitegijate kollektiiv ei kao Eesti filmist enam kuhugi. Ja meil on selle üle ainult hea meel. 

Tühirand

Mees, meri ja ei ühtegi majakat.

Veiko Õunpuu režissööridebüüt Mati Undi samanimelise novelli ainetel, mis lühifilmina võttis ootamatult mängufilmide eest ära pea kõik Eestis välja antavad filmipreemiad. Noor intellektuaal Mati (Rain Tolk) mahhineerib end olukorda, kus tal tuleb veeta nädalavahetus koos oma naise (Maarja Jakobson) ja tema armukesega (Taavi Eelmaa). Kolmik sõidab armukese suvekoju. Mati on otsustanud oma naise tagasi võita, olgu põhjuseks armukadedus või uhkus. Mis on armastus? Kes seda suudab uskuda? Mida on üldse võimalik uskuda? Noor mees otsib vastuseid, abiks liitrite kaupa viina, hüsteeriat, idamaiseid võitluskunste ja imekaunis kunstitudeng Marina (Mirtel Pohla). Film on üles võetud 10 päeva jooksul Hiiumaal, Käsmus, Tartus ja Viljandis ning esilinastus 2006. aastal Sõpruse kinos. 

Sügisball

Veiko Õunpuu draama Mati Undi samanimelise romaani põhjal üksteisega riivamisi puutuvatest magalaelanikest, keda vaevab üksindustunne ja raskused lähisuhetes. 

Film räägib inimeste eraldatusest ja võimetusest teisteni jõuda. “Sügisball” ei esita mitte küsimusi, ega ammugi ei paku lahendusi, vaid teeb seda, mida filmikunsti vahenditega kõige paremini on võimalik teha, ta näitab. Ja näitab ta eelkõige inimest, mitte sellisena nagu me oleme enamasti harjunud kultuuris nägema – kergelt idealiseerituna ja üllameelsena, võitlemas suurte ideede nimel, vaid sellisena nagu me tegelikult oma igapäevaelus inimest tunneme. Väiklase, üksildase, hirmunud, kurva, õnnetu, egoistliku, saamatu, tihti üllatava, geniaalse, nutika ja armastusväärsena. Ehk mitte kunagi väga üheselt mõistetavana. Film esilinastus 2007. aastal Veneetsia filmifestivalil, kus võitis “Horisondid” võistlusprogrammi peaauhinna.